In the Fire

Rubra sammus lossipeal ringi, nagu alati pidi mees jättma mulje, nagu oleks tavapärane noork, saadetud lossi selleks, et oma võimeid allutama õppida. Ruba teadis kõiki lossi käike ning tubasid juba peast, alateadlikult oli ta suuna võtnud oma lemmik kohale. Põlevasse ruumi, see oli tema element. Pute oli aga mõtetega mujal. Ta ei saanud inimesi täielikult unustama panna juhtunut, ning päris mitme silmis oli ta vastik nuhk, kes tegi vaid seda mida kästi. Tema töö oli inimesi siia vedada, ning sundida neid õppima, et nad midagi vussi ei keeraks. Rub jõudis ukseni mille ta hetkepärast avas. Toas oli meeldivalt soe nagu alati. Poiss astus uksest sisse sulgedes selle hääletult enda järel. Jäi ta õõnsalt siniseid leeke vaatama.

OT: Carolien.

Carol otsustas minna Põlevasse tuppa, sest seal oli alati nii mõnusalt soe. Tüdrukul oli praegu natuke jahe. Neiu avas ukse ja astus sisse. Alles siis märkas ta, et toas on veel keegi. Nojah siis, mõtles Desirée. Ta heitis ennast põrandale, otse soojadesse leekidesse.

Robert jalutas ringi, uurides lossi ja mõeldes, kuidas ta sinna oli sattunud. Siis ta aga märkas üht tuba, kuhu ta ka sisse astus. Seal sees oli mõnudalt soe. Siis märkas ta, et seal on veel rahvast. Siis läks ta nende juurde ja ütles: "Tere!"

Rubra tardus liikumatuks kui kuulis kellegi samme. Ennast lõpuks kergelt pöörates märkas ta tüdrukut, keda ta liiga hästi teadis. See oli kolm aastat tagasi ning neiu ise ilmselt seda ei mäletanud, kuid kui nefilim'itele jääks arme siis oleks Ruba'l ilmselt selle tüdruku pärast neid külluses. Keegi polnud talle elu sees niimoodi vastu hakkanud. Poiss otsustas veidi kaugemasse nurka nihkuda kuigi teadis juba liiga hästi, et tüdruk oli teda juba sisse tulles märganud. Poiss võpatas kui veel keegi sisse astus, kuid ainult kergelt. Rubra otsustas, et ei vasta tervitusele.

Ja nüüd hakkas Caroline'ile koitma, kes on see mees seal toa nurgas. "Tervitus!" lausus ta rõõmsalt. Polnud vaja vihastada, tüdrukule meeldis lossis.

Rubra oli jätkuvalt vait vaatates korda mööda Car'i ja Rob'i. Ta teadis nende nimesid, kuna otsis inimesi nimekirja järgi. Mees ei saanud aru, kas tervitus oli suunatud temale või Robert'ile ning ta otsustas parem vait olla, ja ootata mis edasi saab.

"Ma ütlesin, tere!" kordas Carol valjemini.

"Tere." urises Rubra automaatselt vaatas hetkeks tüdrukule otsa ning siis pööras pilgu teisele poisile. Kurat ütle nüüd sina midagi. Mõtles ta endale aru andamatta. Ta tuju oli lihtsalt korra pealt palju halvemaks läinud. Ette tuli mask üks ta parimatest, mis jättis ta näo kaugeks ja eemal olevaks. Siiski jälgis ta pilguga teisi.

"Mis sul viga on, ah?" küsis Desirèe.

"Mis mul viga peaks olema?" nähvas Rubra kerge ärritusega. Ta oli kogu aeg selline, milline ta siis veel olema pidi?

"Sul on kogu nende kolme aasta jooksul midagi viga olnud. Mõistusega arvatavasti," kähvas Caroline.

"Sa plika ära räägi asjadest millest sa midagi ei tea." sähvas Rubra oma nurgas kergelt niheledes.

"Mina tean sinust kõike," pomises Carol mürgiselt.

"Sa arvad, et tead." lausus Rubra varjudes oma rahuliku hääle taha. Kõik arvasid, et ta oli selline poolearuline kes inimesi siia kokku ajab. Vaevalt. Pooled- mis pooled?- Keegi ei teadnud tast midagi.

"Ma tean vähemalt seda millega sa tegeled. Raske on unustada asju mida ise oled läbi elanud," lausus Caroline.

Rubra ei öelnud selle peale midagi. Paljud teadsid millega ta tegeleb, kuid vähesed teadsid, et ta on ainus kes on võimeline lossist lahkuma ka ilma selle päevata 07.07. Ta töö nõudis seda, kuid ta pidi lossi iga kord siiski naasma.

OT: Et siis päev pärast minu sünnipäeva? Lahe.

Carolin pööritas silmi ja vaikis.

Robert vaatas teisi, sõnagi lausumata. Ta ei hakanud midagi rääkima, kuna oli olnud aastaid üksinda. Poisis polnud soovigi keelegiga rääkida, kui nemad ise ei kavatse rääkida.