Valget tuba uurimas

Robert kõndis valges toas ringi. See tuba oli juba tema lemmikuks saanud. Arvatavasti oli selle põhjuseks see, et see oli nii valge.

OT : Ega see teema hõivatud pole?

Melody astus vaikselt mööda teist korrust ja uuris selle tube. Ta ei olnud enne just palju teisel korrusel käinud, pigem oli Meli meelt mööda neljas korrus oma Musta toaga ning Kummitava Kassiga. 'Hmm.. Kuhu see uks viib' mõtles neid ning avas ette juhtuva Valge toa ukse. Vandudes ja esimese reaktsioonina oma silmi kattes astus ta tuppa, eneselegi aru andmata ning proovis vähehaaval oma silmi avada. "Oh, tere," suutis Melody vaid pobiseda kui nägi toas tuttava näoga meest ringi jalutamas.

OT: Mismõttes?

"Tere!" vastas Robert ja läks tüdruku juurde. Ta nägi esimest korda kedagi, kes talle tere ütleks. Tegelikult ta nägigi peaaegu esimest korda kedagi. Robert lihtsalt polnud suhtlejatüüpi.

OT : Nagu osad lepivad kokku et teeme seal teema jms. Igaks juhuks küsisin..

Melody vaatas veel silmi kissitades mehe poole. Ta silmad hakkasid harjumatust valgusest juba veidi valutama, kuid lootes et see mingi aeg üle läheb jäi ta veel ruumi. "Ai, ku.." pobises neid kogemata ning pööras pea eemale. "Kuidas sa suudad siin olla üldse?" sõnas ta torisedes.

OT: Ei ole.

"Ma lihtsalt olen," vastas Robert ja vaatas akna poole. "Ma olen harjunud valgete ruumidega." Poiss istus maha, kuna ei näinud muud kohta, kuhu istuda ja vaatas seinasid.

Neid noogutas arusaavalt ja istus samuti. Ta silmad hakkasid juba vaikselt valgusega harjuma ning suutsid isegi lahti püsida. "Kaua sa oled siin juba? Ma mõtlen lossis muidugi," päris Melody siis uudishimulikult ning suunas pilgu jälle mehele.

"Paar aastat," vastas Robert ohates. Poiss mõtles veel korra järele, kuid ei saanud ikka aru, kuidas ta sinna oli sattunud. "Ma isegi ei tea, kuidas ma siia sattusin," lisas poiss ja katsus seina.

"Ausalt öeldes ei tea mina ka," sõnas Melody ning naeris vaikselt seina katsumise peale. "Noh, annab see peale valguse sooja ka?" sõnas ta muiates. Neiu silmad olid juba valgusega üpris harjunud, nüüd need vaid tundusid veidi imelikud.

Robert vaatas neiu poole ja noogutas. Siis võttis ta käe seina vastast ära ja võttis taskust ühe pildi. Olles seda natuke aega vaadanud, pani ta selle tagasi taskusse.

Melody vaatas kõike kõrvalt, kulm veidi kortsus. Pidades paremaks parem vaikida ja toetas selja õrnalt vastu seina tundes, et see annab tõesti sooja.

Robert vaatas tüdrukut ja ütles siis: "Mina olen Robert Morgan Weiss." Siis vaatas ta seina ja tõusis püsti. Ta ei saanud üldsegi mustaks, kuid et midagigi teha, pühkis ta oma riideid.

"Melody Christine Lewis, kui juba nii ametlikuks läks," sõnas Chris naeratades. Ta ei vaevunud püsti tulema, mõeldes et see võiks jätta temast mulje kui haledast ahvijast. Vaikselt muiates lisas ta veel:"Sa ei saanud mustaks, ausalt."

"Ma tean..." ütles Robert ja naeratas Melody'le. "Ma pidin lihtsalt midagi tegema." Siis läks poiss ukse juurde ja tegi selle lahti. Väljas polnud kedagi.

"Sa oled liiga rahutu, tead seda?" sõnas Mel õrna muigega. "Istu lihtsalt maha või midagi, keegi ei ründa. Või noh, vähemasti mina mitte," lisas ta veel naeratades ja jälgis mida Robert edasi kavatseb teha.

"No ma lihtsalt olen selline. Kuidagi imelik tunne, on kui ma lihtsalt istun või seisan..." ütles Robert ning üritas siiski paigal seista.