Nice Cat

Isis jõudis esimesena toa juurde, muidugi teadmatta, et ta selle leidnud on. Tüdruk lõi ukse labist lahti ja astus sisse, ning siis hetkepärast uuesti välja, et näha kuhu Xan jäi. Ukse mida ta just sulgema hakkas, tagant kostis kerget nurrumist ja siis uuesti nagu turtsumist. Tüdruk lõi ukse uuesti pärani ja vahtis tõtt halli kirju kassiga.

OT: Xannu.

Xander jõudis veidi aja pärast rahulikult jalutades Isisele järele:"Kus sul nii kiire hakkas?" Rahulikult astus ta tuppa sisse ning hõivad pikutamiseks terve diivani. "Kuidas sa üldse teadsid, et see õige tuba on?" päris ta seejärel tüdrukule otsa vaadates.

"Alla, ma komistasin treppipeal." tunnistas Isis. "See ongi õige tuba?" küsis ta siis vaatates kuidas poiss diivanil laiutas. "Ja see on kass." jõudis ta otsusele, kõndides loomast sirgelt mööda prantsatas ta suvalt vaibale. Peagi jalutas kass Xan'i juurde ning hüppas diivani käsitoele.

Mees noogutas vastuseks ning suunas pilgu kassile. "Igatsesid juba?" päris ta naerdes kassilt, kes nüüd juba diivani käsitoel oli. "Mis sul on mingi tõmme põrandatega? Tugitool oleks arvatavasti veidi mugavam," sõnas ta seejärel muiates Isisele.

Isis kehitas õlgu ning hüppas tugitoolile. tüdruk oli täiesti savi kus ta oli. Eriti veel, oli neiu hetkel kassist hüpnotiseeritud jägides iga kummituse liigutust, nagu hüppevalmis lõvi.

Naerdes vaatas Xan Isist ja märkis:"See kass on tavaline kummitus, midagi liiga huvitavat ma temas nüüd ei näe. Nagu tavaline kass, sinu jälgimiseks ei peaks erilist põhjust olema. Kui sa just kasse ei karda muidugi."

"Ei karda." teatas Isis väärikalt, ning pööras pilgu kõrvale hallilt kassilt, kes nüüd kuskil Xan'i peal turnis, ja ennast lõpuks poisi kõhupeale kerra keeras.

"Mõni on veel unine," märkis ta kassi vaadates ja muigas hetkeks. Seejärel siples ta veidi, et mugavamat asendit saavutada ja sulges ka ise silmad. "Ma proovin mitte magama jääda," sõnas ta Isisele ja lisas veel veidi ähvardavalt juurde,"Aga kui jään siis ma ei taha ärgata näkku joonistatud vuntsidega."

Kass ei lasknud ennast sellest häirida, vaid põõnas rahumeeli Xan'i peal edasi. "Aga kuidas oleks habemega?" küsis Isis seepeale. Pasteerimine oleks päris hea idee.

"Ära mitte mõtlegi," torises mees vastuseks ja avas vaevaliselt silmad. "Sellisel juhul ma ei maga," pobises ta veel ja jäi jällegi lakke vahtima.

"Ma tegin nalja." lausus Isis teeseldud toriseva häälega. "Maga rahust." teatas ta siis, nagu mingi kirikuõppetaja, kes parasjagu aamen ütleb. Nigra keras ennast tugitoolipeale kerra, nagu mõni koer või hunt. Vaatepilt, kuidas tüdruk ennast kahekorra keeras, oli üpris koomiline, kuid Isis'el oli sellest savi.

Xan vaatas korra Isise poole ja pidi peaaegu kõvasti naerma puhkema. "Kas see sinu ülipainduvus on tingitud sellest, et sa oled animaag?" päris ta siis muiates, neiu keras olemine oli siiski üpris imelik.

"Ma ei tea." lausus Isis lihtsalt. Enda arust ta painduv ei olnud, aga samas ta ennast kõrvalt ka ei näinud. "Ma arvan, et pigem jahi harrastamisest." lisas ta siis.

"Sa käid jahtimas ka? Jah, tegelikult on see loogiline. Metsas muud väga süüa ei ole," pomises ta siis omaette ning otsis taas laest midagi põnevat. Seda oli aga liiga palju oodatud, lagi oli nagu lagi ikka.

"Marjadest saab ju üks kord villand." arvas Isis pilk jälle kassil, kes sammuti teda vaatas, saba võnkumas. Hetke vältel muutus Isis hundiks, ja kummitus ehmatas ennast haigeks, kui must loom tugitoolipealt maha hüppas, ning kiirelt sunna hüppas, kus kass ja Xan olid. Nigra toetas käpad kuskile diivani äärele, ning tõstis enanst niimoodi kõrgemale, lõrisedes mänglevlat kummituskassile näkku.

"Ma pole kunagi marju sallinudki," teatas Xan enne kui Isis hundiks muutus ja kassi hirmutama tuli. "Veame kihla, et ta jookseb varsti minema?" sõnas ta siis muiates Isisele ja jäi kassi jälgima. Tavaliselt jooksis see hirmutamise tagajärjel minema.

Kass tõusis turri, ning kui Isis kummituse poole naksas, ning tollel natist kinni püüdis võtta, kargas kummitus läbi tema, sundides hundi vastikusest klähvatama. kui emahunt, ennast ümber pööras, oli kass juba kadunud, ning Nig vajus pettunult istuli.

Xander naeris hetkeks ja märkis siis:"Ma ütlesin, et ta jookseb minema. Milleks sa üldse hundiks muutusid? Arvad et kass ei austa sind muidu piisavalt?"

"Kes austusest rääksi?" nõduis uuesti inimeseks muutunud Isis. Tüdruk niigi ei teadnud selle sõna tähendust.

"No miks siis?" päris Xander uuesti Isiselt. Ta ei osanud küll mingisuguseid põhjuseid kassi eemale peletamiseks tuua, võib-olla oli Isisel lihtsalt igav.

"Ma ei tea." lausus Isis õlgu laiutades. "Igav on." otsustas ta siis, ja viskas ennast põrandale pikali, pea paremale poole pööratud, et vahtida mingit maali mis seinal oli.

OT : Ma tulin nii õigel ajal sisse :3

Xan noogutas muiates ja jälgis Isist kes jälle põrandal pikutas. "Nüüd on kaks võimalus, sa kas pole tugitoolidega harjunud või sa oled kade, et ma diivani hõivasin ja jonni märgiks pikutad maas," sõnas ta naerdes neiule.

OT: Jah Sa oled nii täpne xD

Isis puhkes naerma. "Pigem esimene võimalus." lausus ta "Aga teine on ka mõeldav põhjus." lisas ta siis irvitades. Jaa, diivanil oleks ilmselt päris mõnus lamada. Aga põrand ajas ka asja ära.

OT : Muidugi, ajastus on perfektne. Nagu alati : D(tegelikult peaks siin olema imeharva aga no jaah..)

"Diivanit sa igatahes ei saa," teatas Xannu naerdes tüdrukule. Ja tal polnud tegelikult ka mingit soovi diivanit loovutada, mis sest, et see just eriti viisakas polnud.

OT: Jah

"Kui ma tahan siis ma saan." teatas Isis väärikalt. "Aga ma ei taha." lisas ta siis ninakalt, ning pööras pilgu tagasi maalile. Hetke tõtt vahtinud seal oleva inimesega vaatas ta uuesti Xan'i poole.