Mõtisklemas...

Damien vaatas imeilusaid metsroose ning mõtles elu üle järele. Ta ei tahtnud meenutada seda, mis oli juhtunud enne lossi sattumist, ent naeratas endamisi, kui mõtles sellele, kui õnnelik mees siin on.

Weva "hüples" mööda torni treppe üles - kui see võimalik oli. Viimasel astmel, aga neid libastus, ning oleks äärepealt selg ees uuesti tornist alla hakkanud veerema, kuid nii saamatu neid nüüd ka ei olnud. Tüdruk liikus kiiremini kui ta mõtted. Hetkega oli jalg uksepiida taga, ning kukumis hoog vähendatud. Sellegi poolest prantsatas ta üpris valusalt saba kondile.

Damien kuulis mürtatust ning läks vaatama, mis juhtunud oli. Siis nägi ta trepil üht tüdrukut ning läks tema juurde. ,,Kas kõik on korras?" küsis mees.

"Korras." nähvas Weva kellele tekkitas meele härmi, et keegi oli ta kukkumist pealt näinud. Selline "alandus" käis talle kergelt au pihta, mida tal niigi vähe oli. Vaadates hetke ootavalt üles, nagu loodaks, et mees ta nüüd püsti aitab, otsustas, neid siiski omal jõul tõusta.

Damien nägi, et võõral tüdrukul on kuidagi raske püsti tõusta. ,,Oled sa kindel, et kõik on korras?" küsis mees. ,,Tead, minu ees ei pea oma vaprust näitama."

"Tead, et see paneb mind piinliku olukorda?" küsis Weva seepeale, lastes ennast püsti aitata, astus ta sammu mehest eemale, ning nõjatus vastu kivi seina.

Damien hakkas naerma. Mehele tundus naljakas, et keegi mingi kukkumise pärast sellist jubedat piinlikkust tunneb. ,,Aga tead, mind ei huvita kui piinlikku olukorda see sind paneb," naeris mees. ,,Mida sa teed siin?"

Mehe naermise peale, muutus Nora vaid jäisemaks. "Aga mind huvitab." nähvas ta siis jäigalt. "Kas siin viibimine on keelatud?" küsis ta siis võõra küsimuse peale, silmad vidukil, ning natuke üle pingutatud viisakuse, ning irooniaga.

,,Ma ei ole keelanud sul siin olla," vastas Damien täiesti rahulikul toonil. ,,Aga...miks nii kuri?" küsis ta siis juba kavalamal häälel. Damienile tundus Weva reaktsioon juba isegi lõbu pakkuvat.

"Arvad, et su keelud mulle loeksid, isegi kui sa siin midagi keelaksid?" küsis Weva muutumatu külmusega. Tüdruk oli rohkem silmas pidanud, kas tornis viibimine, on lossi reeglites keelatud. "Ma ei ole kuri." lausus ta siis, toon ikka veel jäik. "Mulle lihtsalt ei meeldi kuidas sa minu üle irvitad." lisas ta siis. Mehe naer, oli hetkel mõnitav, olgu see siis mille pärast tahes.

Damien mõtles, kas ta peaks Wevat lummama või mitte. Natuke aega järele mõeldes otsustas mees seda veel mitte teha. ,,Ma ei irvitagi su üle," lausus Damien. Mees tõesti ei mõelnud Wevat mõnitada, kuid tal oli sellegipoolest lõbus. Tüdruk tundus talle isegi üsna ilus, kuid mees üritas seda ignoreerida, kuna tal olid valvurikohustused täita.

Kergelt pead kallutades, et mõista, mida mehe silmades näinud oli, lausus ta lihtsalt. "Aga selline mulje jäi." mida ta siis teha sai, kui keegi naerma hakkas ja juhtumisi just siis, kui ta äsa käbla oli käinud.

Damien langetas pilgu. ,,Vabandust," lausus mees vaikselt.

Kaaludes hetke mida vabanduse peale öelda, lausus ta hetkepärast lihtsalt. "Ära vabanda." sellegi poolest, oli ta toon kergelt soojemaks muutunud, kuid mitte oluliselt.

Damien naeratas kergelt. Siis jäi mees mõtlema, mida tüdrukule veel rääkida, kui ta juba seal oli. Ta ei tahtnud ju ometi teist tähelepanuta jätta, kui too oli talle tõenäoliselt seltsiks tulnud. Siiski ei suutnud Damien leida jututeemat ning vaatas imeilusaid roosipõõsaid.

"Nii, kes sa üldse oled?" küsis Wera hetke pärast, ise juttu teemat üles võttes, mehelt pilku pööramata. Nad ju ei tundnudki veel teine teist.

,,Damien Alex Grand," vastas Damien. ,,Valvur. Minu kohus on hoida siin korda ja jälgida, et sina hästi käituks ja oma võimeid kasutama õpiks." Mees vaikis hetke ja vaatas siis tüdrukut. ,,Sinu nime ma tean küll, aga see on liiga pikk selleks, et seda meeles hoida," lausus ta.

Wera vaid muigas selle peale. "Seda ma arvasingi." lausus ta siis valvuri seisuse peale. "Ja sa oled unustanud vist ühe punkti." märkis ta siis tuletades, meelde seda mida kuulnud oli. Valvuritel oli veel üks ülesanne. "Liiga pikk?" küsis ta siis muigega. "Kõigest kolm nime: Wevanora, Saharašandra ja Luciano." lausus ta siis.

,,Jah, selle punkti, et ei tohi lasta end ahvatleda," ütles Damien. ,,Ja ei kavatsegi. Aga see ei tähenda, et ma sinuga rääkida ei või. Ja tõesti, mul on väga raske su keerulist nime meelde jätta."

"Ma ei pidanud silmas seda." lausus Weva siis kerge muigega. Ta oli silmas pidanud punkti, kus oli kohustus, valvata, et keegi lossist ei põgeneks. Reeglitest mis personalil veel olid, polnud tüdrukul veel aimugi, kuid päris kindlasti oli üks nende vastu eksinud, temaga magades. "Õpi." lausus ta siis, lossipea tunnus lause - või pigem sõna. Kui ta oli palunud, lossist välja saamist, oli talle ainult nähvatud "õpi".

OT: Õpi*

OT: Kohe muudan Mul on mingi räige puue igale poole kahte kaashäälikut toppida..

,,Mul ei ole midagi õppida, ma sain juba aru," lausus Damien. ,,Sind tuleks puuri pista."

Elena kuulis kellegi juttu ja vaatas siis Ben'i poole. Tüdrukut tabas uudishimu ning ta tahtis teada, mis seal tornis on. ,,Musi kuule," ütles ta. ,,Sa ei tea, mis selles tornis toimub? Ma nagu kuulen kedagi."

Ben vaatas Elena't kulm kortsus ning raputas pead ''Pole õrna aimugi.'' ütles Ben õlgu kehitades.

Elena haaras Ben'il käest kinni. ,,Aga lähme vaatame?" küsis ta.