Mats ja maa-ühendus

Isis kükkitas rahulmeelselt järve ääres, kaaludes ujuma minekut. Tüdruk siiski loobus mõttest, ning sundis vett spiraalideks. Ta ei saanud sinna midagi teha, et vaist sundis teda vett moonutama. Lõppuks tuli talle mõtte proovida midagi uut. Hetkepärast ta ka seda tegi.

"EEST ÄRA!" röökis tüdruk umbes viieminuti pärast pööraselt kättega vehkides, lindudele. Ta oli teinud veest tagurpidi kupli. Midagi kausi taolist, ning selle sisse istunud. Kõik toimis väga hästi ta sai sellega lennata, kuid ta ei osanud kaadervärki juhtida, ning tegi kokkupõrke põhjatroniga. Sealt edasi keerles ta maasuunas, ning umbes maast viie meetri kõrgusel õnnestus tal vesi uuesti kausiks moonutata.

Lärakaga prantsatas ta selle keskele, paistates vett igale poole laiali, jäi "kauss" lõpptulemusena siiski terveks, ning tüdruk- justkui poleks midagi juhtunud- lennutas ennast koos sellega jälle sirgelt üles, ja lihtsalt ei suutnud tornidest eemale hoida. Ta sihtis teise torni akent, kuid lendas nii rängalt mööda, et sai täpselt aknast sisse, kuid kui ta vastas aknast välja tuhiseda tahtis lendas ta kõige täiega vastu seina.

Uimaselt vajust ta maha, ning see lennu-kauss vajus lahti veeks, ning tegi märjaks kogu torni põranda. Isis roomas nagu joomane põder akna poole ning käis seejärel peaees vastu torni seina. No kurat nii valesti lihtsalt ei ole võimalik näha!

OT: Xander.

Xander istus vaikselt mõtteid mõlgutades torni põrandal ja luges kokku kriimustusi oma käel, kriimustusi mille olid tekitanud ülimalt sõbralikud hundipojad metsas. Alles nüüd jõudis deemoni pähe kui vale oli hundipoegi paitama minna ja muidugi selle nimel veel lossi reegleid rikkuda. Oma mõtteist tänu torni aknast sisse sadanud tüdrukule loobunud jälgis ta nüüd väikese muigega tolle tegutsemist. Peale seda kui to veel vastu seina suutis roomata päris Xander veel suuremaks veninud muigega:"On kõik korras?" Muidugi ta aimas vastust, keegi ei saa peale sellist matsu täiesti korras olla.

Kui keegi midagi küsis, oleks Isis äärepealt üllatuselst lakke hüpanud. Tüdruk oli harjunud kõige kontrolli all hoidma, ning äärmiselt ettevaatlikuna tavaliselt siiski teadis kõike mis ta ümber oli, kuid kuidas juhtus, et ta seda meest märganud polnud? Igatahes pööras ta ennast teistpidi ning vaarus neljakäpukil, hetkeks tundus nagu kukkuks ta kohe kohe külili, kuid tüdruku au sai tast jagu. "Korras." teatas ta nii väärikalt kui käpakil maas andis.

"Jah, seda on näha," vastas deemon naeruga võideldes. See hädine vaatepilt tundus tõesti ülimalt naljakas, seda enam et talle pole just parimat iseloomu antud. Alles nüüd avastas Xander kui märg põrand oli ning pidas heaks ideeks ennast püsti ajada, mitte et see oleks ta läbimärgi põkse kuidagi kuivemaks teinud. "Sa oled torni kastmisel väga head tööd teinud," sõnas ta tõsiselt, veidi hiljem uuesti muiates nentis ta veel:"Kuigi ma pole kindel kas tornid kasvamiseks just kastmist vajavad, enamjaolt neid ehitatakse."

Isis tegi tüdinud grimassi, talle ei meeldinud kui keegi niimoodi tema üle irvitama tuli. "Aga mulle meeldib torne kasta." teatas ta siis, teemaga kaasa minnes, ning oleks ilmselt torni põranda põlema pannud kui ta element oleks olnud tuli. Kahjuks sai ta vaid tuld järgi aimata, ning vormis vee millekski siniste leekide sarnasteks, ja kattis nendega kohu põranda. Vee-leegid polnud soojad vaid oli jääkülmad.

"Tore hobi sul sellisel juhul," sõnas Xander lõbustatult naerdes, see oli vististi esimene kord kui mõni rääkiv olend talle enam-vähem normaalsena tundus. Vähemalt oli tore teise üle naerda. "Mul on tunne, et su teine hobi on mu pükste rikkumine," lausus ta kulmu kortsutades peale veest leekide tekkimise. Ta püksid olid absoluutselt läbimärjad ja vajasid hädasti kuivatamist, kuid selleks polnud hetkel ei õige aeg ega koht.

"Oi, ma rikun veel paljusid asju." teatas Isis tõsiselt, ning jäätas leegid, kuid jäi nende veest värkide vahele kinni, ning muutis need siis uuesti voogavateks leekideks, seekord muutis ta need ka soojaks, kuna tal endal oli olnud külm. Seejärel otsustas, ta ei on Rubra'le juba igasugu asjadega nagunii vahele jäänud, ning saaks ilmselt veel pragada, kui "kooli kaaslase"-kui seda lossi kooliks nimetada saab- haigeks külmetab. Neiu halastas, ning aurustas kogu vee, seega ka kuivatas mehe püksid ära.

Xander vaatas surmtõsiselt teisele otsa ning teatas:"Jah, näiteks sa mädandad selle põranda nii ära, et me kukume siit varsti läbi." Ning siis jäi ta jäätunud leekidesse kinni, pääses nendes lahti ning tundis sooje leeke. Ja siis leegid kadusid. "Jäta vesi rahule, see hakkab vaikselt tüütama juba," sõnas ta ähvardavalt neiule ning pööras pead nii, et saaks aknast välja vaadata.

"Oi, see pole veel kõige hullem millega ma suudan toime tulla." lausus Isis mõrult, põranda mädandamise kohta. "Jätsin juba." lisas ta siis, viidates sellele, et oli kogu vee minema aurustanud. Poisi ähvardava tooni peale oskas ta vaid kulmu kortsutada. Tüdruku üks suur viga oli hulljulgus, ning sellega kaasnev probleem kõigiga kaklema minna, ning isegi kui mees oli temast vanem, ei arvanud tüdruk, isekalt, et too võiks temast jagu saada. "Mis võimed sul on?" küsis ta äkki, silmad vidukil. Koobjana oleks ta suurima rõõmuga poisi võimed katsetada tahtnud, kuid üks asi millest ta üle ei saanud, oli mingi viga võime juures, kui teised said kopeerida võimeid, lihtsalt siis tema sai seda teha vaid siis, kui võimet parasjagu kasutati, ning see oli äärmiselt ebamugav miinus.

"Kõige tähtsam oskus mida oleks sinu peal hea praktiseerida on piinamine," sõnas Xan muiates, muidugi ei mõelnud ta seda lauset tõsiselt. Tal ei ole kombeks iga väiksema asja peale kallale karata, kui just mehe täisnime ei kasutata. Natukese aja pärast lisas ta veidi kaheldes kas tollele ikka kõik oskused ette laduda mõtlikult:"Ma olen mustmaag ning kehamuutja ja lennata oskan ma ka sinust tunduvalt paremini. Muideks, ilma veest kausita."

Isis kuulas õhinal. "Näita!" käsitas ta siis, ning mõtles hetke. Nii ülbena ta nüüd ka välja paista ei tahtnud, kuid midagi paremat ka tõtt öelda pähe ei tulnud.

"Ja miks ma peaksin?" torises Xander ning vaatas tõsise näoga neiu poole,"Ega ma kuskil tsirkuses ei tööta, et sa mind käsutama kukud." Ta oleks võib-olla isegi näidanud, kuid tüdruku oskusi ta ei teadnud, mine tea mis kõik ta enda kasuks pöörata suudab.

"No, ma lihtsalt mõtlesin, et tore oleks mõnda o m a võimet praktiseerida." puterdas ta, ning sai hakkama eriti iseka ning segase lausega. "Ma ei oska seletada." torises ta siis vastu, ning tõmbas jalad rätseppaistesse istumise alla, ning kratsis kukalt, püüdes välja mõelda kuidas ennast inimese moodi väljendada.

Midagi ebamäärast vastuseks mõmisenud lasi Xander pilgu üle neiu:"Mis oskused sinul siis on? Peale mu pükste rikkumise ja torni kastmise ma mõtlen." Ta naeris hetkeks omaette ning jäi siis huvitatult vastust ootama.

"Ma olen animaag." lausus Isis, ning muutus siis oma sõnade tõestamiseks hundiks. Loomana tegi ta ringi ümber poisi jalgade enne kui oma kohale tagasi suundus ning inimeseks muutus. "Ja ma ei tea, kuidas teist võimet nimetatakse." lisas ta siis, kulmu kortsutades.

Deemon noogutas esimese lause peale ning muigas teise peale. 'Kuidas ometi on võimalik oma oskusi mitte teada?' mõtles ta üleolevalt ja tundis ennast hetkel ülimalt targana. "Igatahes, seleta siis," käskis ta arvatavasti veidi liiga ülbelt, kuid see teda ei huvitanud. 7. aasta jooksul polnud tal siin tekkinud ühtegi sõpra ning ta ei kavatsenud sõbrutsema hakata ka nüüd.

"Ma ei oska seletada." teatas Isis upsakalt. "Aga ma võin näitata." lisas ta siis muigega. "Kuid selleks on mul sinu abi vaja." jätkas ta poisile otsa vaatates. Tal oli vaja, et poiss oma võimeid kasutaks. Tüdruk ei saanud ise ka aru, miks selle seletamine nii raske oleks olnud? Aga võib-olla oli asi kõigest selles, et ta tahtis näha, mida poiss oskab.

Xander noogutas nõustumise märgiks ning päris siis kulmu kortutades:"Mis ma tegema pean?" Õigupoolest ta aimas, et too suudab näiteks ta võimeid blokeerida või neid mingiks ajaks omandada, kuid ega ta päris kindel ju ei olnud. Teeseldes täielikku külmust ja ükskõiksust pööras ta pea jälle ära, kuid jäi ise siiski uudishimulikult ootama mida tüdruk vastab.

"Kasuta oma võimeid." vastas Isis lihtsalt. "Ükskõik millist." lisas ta siis, meenutades, seda piinamise värki. Kui poiss seda tema peal kasutanud oleks, ei oleks see tollele endale just väga meeldivalt lõppenud.

Piinamist Xander küll kasutada ei kavatsenud, mine tea mis pärast tema endaga juhtuma peaks. Lendamist ei soovinud ta kasutada neiu pärast, eelmine lendamine lõppes niigi halvast. Ja must maagia, mine tea mis teine sellega veel peale hakkab. Seega jäi Xanderile vaid kujumuutmine, niiet varsti seisis seal samas kus enne 20-aastane tumedapäine noormees hoopis umbes 7-aastane blondide lokkis kiharatega tüdruk.

Isis naeris rõõmsalt, ning muutus hetkepärast samasuguseks. Nüüd oli ta selle poisi võime niiöelda endale saanud, nii, et võis muutuda veel. Isis eelistas veel pikkemaid juukseid, ja selle võimega oskamatu nagu ta oli, venisid juuksed maani, ning tüdruk kasvas pikkemaks, et juustega sammu pidada jäädes lõppuks kuskil 1,60'neseks juuksed igal pool maas, ta ümber vedelemas.

Xander naeris teise oskamatuse üle ning sõnas naeratades:"Tead, kui sa käituksid ka nagu väike armas tüdruk siis võib-olla oleksid sa isegi väljakannatatav." Tüdinedes väikse tüdruku välimusest muutus ta tagasi endaks, mustade kiharatega täiskasvanud noormeheks, kes muigas siiani neiu oskamatuse pärast.

"Käituks nagu väike tüdruk?" kordas Isis mõtlikult uuesti pikkust vähemaks võttes, ning juukseid sammuti kahandades. Pikkad ripsmed sobisid blondide juustega kokku, ning Isis kallutas armsasti pead, ning plaksutas ripsmeid jättes portselaannukku mulje.

"Tead küll, arvaksid et maailm on nii tore ja lõbus paik ja elu ei ole üldse raske. Ja et mängimine on parim asi ja muudab kõik heaks. Ja sellisel juhul sa kardaksid mind ning jätaksid mu rahule," vastas ta muiates ning taganes veidi, et selg vastu seina toetada.

"Hmm.. Ma ei tuleks sellega toime." oli Isis kindel, ning kasvas uuesti pikkemaks saades tagasi oma normaalse välimuse. Ohkega lõppetas ta kontakti võõra võimega, ning oli sunnitud sellest loobuma, kuna ei saanud võimet endale jätta. No oleks saanud küll, aga seljuhul oleks ta vahetpidamata välimust muutma pidanud.